Utsubo park

Mõnikord, kui on jahedam ilm, nii umbes alla 30°C, võtan ma end kokku ja liigutan natuke. Kõige parm viis on minna parki, kui lähen mujale ostan lõpuks ikka midagi hirmkallist, mida mul ilmselt vaja ei ole.

Umbes 30 min kaugusel meie korterist on Utsubo park. See on rajatud kunagisele USA õhuväljale ja on selle tõttu pikliku kujuga. Edo perioodist kuni 1931. aastani oli selle koha peal üks rahvarohkemaid kalaturgusid. Pargi idaosas (Higashi-en) on Osaka vanim roosiaed ja lääneosas (Nishi-en) on Utsubo Tennisekeskus. Pikkupidi jooksed väike oja ja seal on kaks purskaevu, kus väga suure kuumaga mängivad lapsed. Ise pole ma Utsubo pargid purskaevus sulistamas käinud, aga muidu on väga mõnus koht iseendaga ajaviitmiseks.

Info pargi kohta sain siit:

http://www.osaka-info.jp/en/facilities/cat7/post_140.html

https://en.wikipedia.org/wiki/Utsubo_Park?wprov=sfla1

Seikused tööl

See nädal oli päris tihe. Nii tihe kohe, et ei jõudnud korralikult koristadagi. Esmaspäeval oli õnneks ainult üks casting, teisipäeval, kolmapäeval ja reedel oli töö. Nüüd on nädalavhetus ja rohkem vaba aega, niisis kirjutan.

Teisipäevane töö oli Kyotos, mis on Osakast umbes 1h kaugusel, pidin hommikul vara ärkama, et rongile jõuda. Panin end valmis ja läksin alla ootama, sest agentruur pidi mu autoga jaama viima. Ootasin ja ootasin, juba oli 10 minutit kohtumise ajast üle, ei julgenud üles tagasi ka minna, äkki kohe tulevad. Varsti oli rongini jäänud ainult 10 minutit ja autot ei olnud ikka kuskilt näha. Läksisn siis tagasi korterisse ja satsin sõnumi agetuurile. Lõpuks tuldi mulle ikka järgi. Rongid käivad siin tihti, nii et sellest olnud midagi, et ma esimesest maha jäin. Rongi peale minemine nii raske ei olnudki: igal pool on sildid ja inimesed on abivalmid. Ainus probleem oli see, et ma istusin vale rongi peale. Sihtpunkt oli õige, aga rong, milles istusin oli kohalik, mitte ekspress. Pidin uuesti maha tulema ja ekspressile minema. Edasi läks juba sujuvalt. Tulin Kyotos maha ja tööle viidi mind autoga. Jõudsin kohale väga täpselt, 1 minut enne kokkulepitud aega! Töö oli mõnus, stuudio ilus ja ma mõtlesin, et äkki saan pärast natuke Kyotos ringi vaadata. Loomulikult ei läinud asi nii. Töö läks 2 tundi üle ehk siis kestis 10 tundi. Selleks ajaks, kui me lõptasime olin surmani väsinud ja väljas juba pime. Võtsin takso rongijaama ja sõitsin tagasi koju. Küll tuleb veel võimalusi Kyotot näha!

Vasakult: meikar ja juuksur Miwa, stilist Emika ja fotograafi assistent.

Kolmapäeval pildistasin koos modelliga Inglismaalt (Sam). Ta oli küll veidi vanem minust, aga meil oli palju ühiseid huvisid ja juttu jätkus kogu päevaks. Rääkisime animest, kpopist ja Jaapanist üldiselt, andsime lugemis- ja vaatamissoovotusi. Tore on sarnaste huvidega inimestega kohtuda.

Palju-palju süüa!

Täna oli laupäev, väga mõnus päev. Nädalavahetustel castinguid ei ole ja tööd mul ka ei olnud, niisiis löutasin esimese poole päevast niisama ja lõunaajal sõitsin rattaga kunsti- ning kirjatarvetepoodi. Ilm oli pilvine ja mitte üldse kuum, täpselt sobiv rattasõiduks.

Pärastlõunal tõi Shin meile korterisse süüa, palju-palju süüa. Kohe mitu kasti süüa! Kõik kohad, kuhu annab toitu panna, olid täis topitud. Muidu käime ikka ise poes, selle pärast me taskuraha saamegi, aga korra nädalas täidam meie külmiku agentuur. See on rõõmus päev. Igakord kui mõni tüdruk tagasi koju tuleb, öeldakse talle kavala näoga: "Vaata külmikusse!". Ja ta vaatabki ning imestab ja on õnnelik. Iga natukese aja tagant käiakse külmkappi piilumas ja uudistamas, mis kõik seal on. Õhtujooksul unistatakse vesiste suudega, mida kõike endale küpsetada. Mina ütleks, et parim päev nädalas.

Lugu sellest, mis teeb meid õnnelikuks. Võib-olla et väikeste liialdustega, aga nii ongi parem. Lõppu lisan veel pilte meie väga täis külmkapist, et teil ikka kõht tühjaks läheks ja suu vett jooksma hakkaks.

Lõpetuseks öine pilt toidu poest スーパー玉出 [supaa tamade], mis on kohe nurgataga. Seal me nii palju ei käi, sest kvaliteet pole nii hea, aga 10-minutise rattasõidu kaugusel on Life, kus me tavaliselt ostame oma toidu.

Osaka

Mõtlesin, et esimeseks postituseks sobib väga hästi väike linna ja minu elamise tutvustus.

Elame 14. korrusel. Korter on keskmise suurusega - viiele inimesele täitsa sobiv. Kohe, kui uksest sisse tulla on ühel pool koridori WC ning vannituba ja teisel pool järjest kaks magamistuba. Edasi tuleb suur elutuba, kust saab kööki, veel kahte magamistuppa ja rõdule. Redelist võib ronida n-ö laealusesse pesasse. Seal on lisatekid, -padjad ja madrats, nii et kui on soov, saab ka seal magada. Elutoas on suur ekraan ja projektor, mille saame telefoniga ühendada ja Netflixi (või midagi muud) vaadata. Ühest magamistoast ja vannitoast saab teisele rõdule, kus on laud, toolid ja päikesevari. Köök on natuke väike, juba kaks inimest korraga on natuke kitsas. Tavaliselt lihtsalt teeme süüa kordamööda, kui keegi on köögis, lihtsalt ootan natuke, kuni see vabaneb - seni pole probleeme olnud.

Kuna ma kaotasin ära video, mille meie elamisest tegin, panen siia lihtsalt paar pilti vaadetest.

Korterikaaslastega saan hästi läbi, elame rahulikult koos. Mina, Stella ja Janeli oleme eestlased, Anastasia on Saksamaalt, aga räägib ka vene keelt ja Līga on Lätist. Nii kujuneski meil nn kaks tiimi: vene tiim ja eesti tiim. Hiljuti lisandus vene tiimi veel üks liige - Diana Ukrainast. Tema kahjuks või õnneks ei ela meiega samas kohas. (Õnneks, sest kuus oleks juba liiga palju selle korteri jaoks.)

Nädala sees me käime tavaliselt castingutel või töödel. Castingutele viikse meid kõik koos autoga töödele üldiselt ka. Mõinikord peab ise rongiga minema. Nädalavahetused on enamasti vabad, v.a kui on töö.

Nüüd natuke Osakast minu pilgu läbi. Linn on suur, aga mitte lämmatavalt, nagu oleks Tokyo. Kui oskan vältida poekvartaleid ja turismipunkte võib isegi tunduda, et tänavad on inimtühjad. Orienteerumine on lihtne, sest teed on väga korrapäraselt ja moodustavad ristkülikud. Kui midagi otsin, siis kõige parem on minna mööda suurt teed ja jõuangi kohale.

Kahjuks ei ole ma ise turistitamas käinud, aga aega veel on. Ja vaadata on la palju: loomaaed, akvaarium, templid/pühamud, kaubandus keskused. Ühel pühapäeval käisin küll linna uudistamas, aga sellest postitan hiljem.

Tasub pilk üles tõsta: majaseinalt võib leida üllatuse.

Rattad, rattad igal pool! See tõesti on mugavaim viis linnas liikumiseks.

Jaapanis võib iga nurga pealt leida joogiautomaate, kus müüakse teed, vett, kohvi jne. Tavaliselt maksavad need 100-140¥.